Valgustid. Alates tõrvikutest kuni pooljuhtideni.

Valgustid. Alates tõrvikutest kuni pooljuhtideni.

Valgustuse ajalugu on lahutamatult seotud inimkonna ajalooga tervikuna. Arukas inimene on alati püüdnud luua endale mugavamaid elutingimusi ning valgus on eelkõige turvalisus, soojus, hubasus ja mugavus. Samas kui pimedus on teadmatus, oht ja hirm. Kui rääkida valgustuse tehnoloogiatest, siis võib kogu inimkonna ajaloo jagada kaheks perioodiks: enne elektri tulekut ja pärast seda.

Lahtine tuli

Tõenäoliselt sai ürginimese esimese tule siis, kui välk tabas puud. Ta suutis selle säilitada ning kasutada kütmiseks ja toiduvalmistamiseks. Hiljem suutis ta tuld juba ise teha ning enam ei pidanud pidevalt välgulöögile lootma. Järk-järgult, kui inimene arenes ja tal tekkis vajadus läbielatut jäädvustada kaljujooniste kujul, oli tule rolliks mitte ainult soojus, vaid ka valgustus. Üldiselt oli tule olulisus ürginimestele ülisuur. See oli sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Ainult koopas põlevat kollet omades sai inimene rahulikult uinuda – leek kaitses teda öiste kiskjate rünnakute eest. Päris valgustiks ei saa lahtist tuld lõkkes või koldes muidugi pidada, kuid see oli kindlasti juba valgustuse arenguteekonna algus.

Tõrvikud ja õlilambid

Järgmine samm pärast lihtsalt lõkete tegemist oli tõrvikute kasutamine. Tõrvikutel oli juba selge eesmärk valgustada. Ürginimene asetas oma ürgse tõrviku koopakivide vahel olevasse pilusse ja joonistas seintele stseene jahilkäikudest või oma igapäevaelust. Võib öelda nõnda, et see oli nüüdisaegse valgusti kauge eellane.

Tuleb märkida, et tõrvikud olid kuni keskajani üheks peamiseks valgusallikaks. Need kinnitati spetsiaalsete klambritega seintele, suitsedes lakkamatult ja määrides seinu. Vaesemates kodudes valgustati elutegevust pirru abil – see oli pikk peenike pilbas, mis hakiti kuivast halust.

Lisaks tõrvikutele kasutati laialdaselt ka erinevaid rasvtäiteainetega valgusteid. Lampioonid ja lampadarid. Hiljem hakati neis kasutama erinevaid tahte. Loomulikult andsid kõik need valgusallikad tegelikult väga vähe valgust.

Küünlad

Küünla leiutamisega algas uus etapp valgustuse arengus. Esimesed küünlad valmistati loomsetest rasvadest. Hiljem hakati küünlaid valmistama vahast. Sellisest allikast tuli juba rohkem valgust ja vähem tahma, kuid sellegipoolest oli vaja nõe ladestumist eemaldada ja tahti lõigata, mis muidugi ei võimaldanud küünalt väga mugavaks valgusallikaks nimetada. Lisaks sellele tuleb märkida, et ka rasvaküünlad lõhnasid üsna ebameeldivalt.

Gaasi- ja petrooleumivalgustid

XVIII sajand oma arvukate teadusavastustega pani aluse ka valgusallikate täiustamise arendamisele. Sellel ajajärgul ilmusid gaasilaternad. Küünaldega võrreldes andis gaas põlemisel märkimisväärselt rohkem valgust. Gaasilaternate abil valgustati tänavaid, hooneid, kodusid. Maailma esimeseks gaasivalgustusega tänavaks peetakse Londoni Pal Malli, mis XIX sajandi algul oli Londoni kõige rahvarohkem tänav. Laternasüütajad süütasid ja kustutasid tänavavalgusteid käsitsi. Tänaseni on Londonis näha üksikuid gaasilaternaid – Covent Gardeni kiriku taga väljakul on neid valgusteid säilinud mitu ja kohalik kogukond kaitseb neid moodsate elektriga variantidega asendamise eest. Seda tüüpi valgustus domineeris kuni XIX sajandi lõpuni. XIX sajandi lõpul ilmusid ka petrooleumilambid, mida leidub majapidamises isegi tänapäeval.

Elekter

XIX sajandil ilmusid esimesed elektrivalgustid. Sellest kujunes tõeline revolutsioon. Ees avanesid piiramatud võimalused elektrivoolu kasutamiseks! Elektrivalgustus sai populaarseks XIX sajandi lõpus, mil elektrivalgustusega seadmed ei olnud enam nii kogukad ja nende hind langes.

Tuleb tõdeda, et praegu on absoluutselt kogu inimelu seotud elektriga. Kõik seadmed, alates hambaharjast ja lõpetades keerukate meditsiiniseadmetega, töötavad elektrienergiaga. Elektriga on seotud söögitegemine, vee soojendamine, sidevahendid, kõik, ilma milleta tänapäeva inimene hakkama ei saa. Tänapäeval ainuüksi külmkapi avamisega, kui sees olev lamp hakkab automaatselt põlema, kasutame rohkem valgust kui XVIII sajandi kodumajapidamised kokku.

Tulles tagasi elektri avastamise juurde. Seejärel saabus elektripirni loomise ja täiustamise protsess, mida kirjeldasime oma eelmises artiklis. Mõne sõnaga kokku võtvalt võib öelda, et praeguseks on lampide teekond kulgenud hõõglampidest valgusdioodideks ning elektrivalgustuse arendamise protsess pole ilmselgelt lõppenud. Elektrivalgustite kasutamise tõhususe parandamise uuringuid tehakse ka praegu ning suure tõenäosusega oleme mõne aja pärast tunnistajaks uuele läbimurdele, mis parandab ja hõlbustab meie igapäevaelu.